Mis on väetis?
Väetis on aine või ainete segu, mis parandab taimede toitumistingimusi ning suurendab taimekasvatustoodangut ja parandab selle kvaliteeti. Väetiste mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Toitainete varude täiendamist toitekeskkonnas (mullas) nimetatakse väetamiseks.
19. saj pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Tema kahte teooriat peetaksegi taimede toitumise teooria alusteks.
1. miinimumiseadus - saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur
2. toitainete täieliku tagastamise teooria - toitaineid tuleb väetisega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame.
Mis kasu on väetamisest?
Väetistega viiakse taime kasvukeskkonda taimedele vajalikke toitaineid või parandatakse mulla füüsikalisi, füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi. Väetamise seisukohast on olulised eelkõige need elemendid, milledest sageli puudu tuleb, et tagada taimede normaalset kasvu ning arengut ning neid peakski väetistega mulda juurde andma. Tasakaalustatult ja õigesti väetatud pinnases tunnevad taimed end hästi, õitsevad rikkalikult ning annavad hea ja maitsva saagi.
Millise koostisega väetiseid on olemas?
Väetised jagunevad: mineraalväetisteks, orgaanilisteks väetisteks, meliorantideks ja bakterväetisteks. (Väetiseseadus,RT)
Mineraalväetis on anorgaaniline või sünteetiliselt toodetud orgaanilises vormis olev väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet ja mida kasutatakse saagi suurendamiseks või selle kvaliteedi parandamiseks ning mille mõju avaldub taimede toitumise kaudu.
Orgaaniline väetis on taimse või loomse päritoluga töödeldud või töötlemata väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet.
Meliorant on väetis, mille abil parandatakse mulla või kasvusubstraadi füüsikalisi ja keemilisi omadusi, samuti bioloogilist seisundit, ning mis soodustab taimede kasvu või parandab saagi kvaliteeti.
Bakterväetis on kasulikke mullamikroorganisme sisaldav preparaat.
Väetisi on väga palju erinevaid ja neid rühmitatakse mitmete aspektide alusel:
- koostise alusel
- vastavalt tootmise iseloomule
- toime alusel
- toime kiiruse alusel.
Väetised liigitatakse koostise alusel järgmiselt:
Orgaanilised väetised
Need väetised koosnevad orgaanilistest ainetest ja on loodusliku päritoluga. Orgaanilised väetised on näiteks sõnnik, turvas, kompostid, haljas väetised, virts, raba- ja madalsooturvas, tiigi- ja järvemuda, mereadru, tapajäätmed (vere-, sarve ja kondijahu)… Orgaanilised väetised sisaldavad tunduvalt vähem toitaineid kui mineraalsed väetised, kuid omavad lisaks kaudset mõju taimede kasvule parandades mulla orgaanilisi omadusi. Samuti on orgaaniliste väetiste puhul raske anda nende täpset toiteelementide sisaldust ja nii antakse see tavaliselt keskmise suurusega, mis võib kõikuda päris suures vahemikus nii ühele kui teisele poole.
- kompost on väärtuslik huumuseallikas. Jäätmete kompostimise tulemusena tekib hea kvaliteediga aiamuld, mis on toitainete-ja huumuserikas ning seda saab soodsa võimalusena ise teha.
Nendes väetistes esinevad toiteelemendid mineraalsete ainetena, neid saadakse ka maavaradest. Minaraalväetised on tööstuslikult toodetud väetised, näiteks ammooniumnitraat, superfosfaat, Ferticare jt. Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks. Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid. Suure saagi saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.
Mineraalväetised liigitatakse toiteelementide rohkuse sisalduse alusel järgmiselt:
- Lihtväetised. Need sisaldavad ühte taimedele vajalikku põhitoiteelementi (N, P või K) või mikroelementi. Näiteks karbamiid (N), ammooniumnitraat (N), superfosfaat (P) jt. Väetise tähistuses tuuakse esimesel kohal ära lämmastiku-, teisel kohal fosfori- ja kolmandal kohal kaaliumisisaldus (N:P:K).
- Kompleksväetised. Need sisaldavad kahte või kolme põhitoiteelementi ja lisaks veel ühte või mitut mikroelementi. Näiteks Kemira Cropcare 10-10-20 (N,P,K ja mikroelemendid), Osmocote (N, P, K ja mikroelemendid), kristal-N (varem nimetati kristalliiniks) (N, P, K) jt. Makroelementide või teisejärguliste mikroelementidega rikastatud kompleksväetistel tuuakse põhitoiteelementide kõrval ära ka rikastamisel kasutatud toiteelementide sisaldus(N:P:K+Mg).
 |
| Ammooniumsulfaat N21% |
 |
| NPK väetis16:16:16 (Agrofos Eesti) |
Orgaanilise väetise plussiks on see, et see mõjub paremini mullale ja selles elavatele organismidele. Ainult mineraalväetisi kasutavad aednikud võivad oma aia mulla ära rikkuda sellega, et kunstväetised ei anna mulda huumuses sisalduvaid toitaineid ning kõdu, mida vajavad mullas elavad elusolendid.
Millist väetist taim vajab?
Väetamise seisukohalt on vajalikud just need elemendid, milledest sageli tuleb puudu ja mida tuleb väetistega mulda juurde anda. Taimede toitaineteks (-elementideks) on keemilised elemendid, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtegi ei saa asendada mõne teise elemendiga. Taimede kasvu ja arengu määrab ära see element, millest on kõige rohkem puudus. Toiteelemente, mida taim vajab koguseliselt kõige rohkem nimetatakse makroelementideks ehk põhitoiteelementideks: C, O, H, N, P, K, Ca, Mg, S.
Väetamise seisukohalt ei oma tähtsust C, O, H, sest taim omastab neid õhust süsihappegaasina ja mullast veena. Esmajärgulisteks makroelementideks on lämmastik, fosfor ja kaalium. Kaltsiumi, magneesiumi ja väävlit peetakse teisejärgulisteks makroelementideks.
Mullas on tavaliselt kõige rohkem puudus lämmastikust, fosforist ja kaaliumist, kohati ka kaltsiumist, magneesiumist ja mõnest mikroelemendist. Lämmastik on vajalik eelkõige lehtede ja varte kasvuks, kasvuperioodi alguses. Fosfor on vajalik seemnete idanemiseks, juurdumiseks, õiepungade arenguks. Kaalium tugevdab kudesid, vajalik seemnete idanemisel, viljade ja mugulate arenguks. Pikendab õitsemist, muudab taimed vastupidavaks põuale. Kaltsium on vajalik juurte kasvuks, aktiviseerib biokeemilisi protsesse. Magneesium on tähtis toitainete assimilatsiooniprotsessis. Väävel mõjutab saagi kvaliteeti ja maitset.
Aiamullas on reeglina liiga palju fosfaati ja pea alati liiga vähe lämmastikku. Selle tõttu ei ole alati mõistlik kompleksväetisi kasutada. Kui anda väetist palju, võib toitainete sisaldus muutuda liiga suureks (palju võib olla kasulik, kuid mitte alati). Alati sama skeemi järgi väetamisele tuleks eelistada vastavalt konkreetsele vajadusele väetamist. Kui mulla fosfaadisisaldus on kõrge, tuleks NPK- (lämmastik/fosfor/kaalium) väetise asemel kasutada ainult lämmastikku ja kaaliumi sisaldavat väetist.
Iga paari aasta tagant tuleks aiamulla toitainesisaldust lasta analüüsida. Nii saab olla kursis oma aia seisundiga ning võib väetamiskulu kokku hoida. See aitab oma aia mulla eest paremini hoolitseda ja kaitseb hinnalist põhjavett välja uhutavate väetisejääkide eest.
Püsikute väetisevajadus on väga erinev. Tugevakasvulised ja lopsakad püsikud vajavad rohkem väetist. Padjandtaimi jt madala kasvulisi püsikuid tuleb väetada väga tagasihoidlikult. Et taim suudaks vajalikke toiteaineid omastada, tuleb vaadata, et taim kasvaks talle sobival mullal. Väga oluline on püsikute kasvatamisel kasvukohta valides arvestada nende loomulike kasvunõudlustega.
Kultuuride kasvatamisel rabaturbal või mingil teisel taimetoitaineid vähe sisaldaval substraadil tuleb aga kõik taimedele vajalikud põhi- ja mikroelemendid anda väetamisega.
 |
| Erineva konsistentsiga väetiste hulgast tuleb teha taime vajadusest lähtuvalt õige valik (Foto: http://juhendaja.ee/abiks-algajale-aednikule-0539samm0/) |
Kuidas väetis jõuab taimesse ?
Taimetoitaine on ühend, millena toiteelemendid sisenevad taime, peamiselt ioonidena. Toitaine sisenemine taime toimub lahustunud olekus. Looduses on kõige tähtsamaks toitelahuseks mullalahus. Juurtoitumine on taimede peamine toitumisviis, mille korral toitained sisenevad taime mullalahusest juurte kaudu ja sealt suunatakse nad edasi taime maa pealsetesse osadesse.
Teine viis on taimetoitainete sisenemine taimesse maapealsete osade kaudu. Taimed omastavad juureväliselt peamiselt süsihappegaasi ja hapniku. Juureväline toitumine ei rahulda taime kõiki vajadusi. See võib kasulik olla juhtudel, kui mullas on eelkõige lämmastiku ja mikroelementide puudus.
Taimetoitainete neeldumine omab taime toitumise ja väetamise seisukohalt väga suurt tähtsust. Neeldumisprotsesside tõttu tekib mulda mõningate toitainete varu.
Millal on õige väetada?
Lähtudes aastaajast, millal väetisi antakse, eristatakse:
- Kevadine väetamine / esimene väetamine – tehakse peale lumesulamist, kui taimed ärkavad talveunest ja alustavad kasvamist. Taimi, millede noored võrsed võivad rikkuda hilised öökülmad väetatakse hiljem, et mitte ergutada neid varakult kasvama. Muru väetatakse alles siis kui murupind on muutunud roheliseks. Köögivilja- ja kartulimaale antakse väetised koos mullaharimisega.
- Suvine väetamine / lisaväetamine – tehakse vastavalt vajadusele.
- Sügisene väetamine – tehakse vastavalt vajadusele kui kogu hooaja jooksul pole taimedele antud piisavalt fosforit ja kaaliumit, mis aitavad taimedel ette valmistuda talvitumiseks ja järgmise aasta õitsemiseks. Väetist antakse taimedele augusti keskpaigast kuni septembrini, mil taimed on veel rohelised ja jõuavad omastada vajalikud toitained enne kasvuperioodi lõppemist.
- Talvine väetamine / lupjamine – tehakse vastavalt vajadusele, et vähendada mulla happesust tihti just varakevadel viimasele lumele, et kiirendada ka selle sulamist.
Kui on vajadus anda taimele suhteliselt kiiresti palju toitaineid, on õigem kasutada mineraalväetisi. On olemas ka vahepealne variant: orgaanilise väetise ja mineraalväetise segud, kus orgaanilisele põhimassile on lisatud mineraale.
Siin on kogutud kokku ja välja toodud kasulikud nõuanded väetamiseks. (gardena.com, substral)
- Püsikutele on kasu üldväetisest varakevadel (kasvu alguses) pärast rohimist ja enne multšimist.
- Lämmastikuga väetada ainult kõrgekasvulisi ja lopsakaid lilli kasvamise ajal kuni juulikuuni (juhul kui ei kasutata komposti või kõdusõnnikut).
- Kui muld on kuiv, ei saa taimed toiteaineid kätte. Taimed omastavad toitaineid vees lahustunud kujul. Väetis puistata ümber taime, rehitseda ning kasta maapinda.
- Kevadel tuleb alustada hästi tasakaalustatud väetisega, mis sisaldaks lämmastikku poole vähem kui fosforit ja kaaliumi (vastavalt vahekorras 5-10-10). Iga 7,5 meetri pikkuse peenravao kohta tuleks arvestada umbes kilo jagu väetist. See tuleb puistata umbes 15-20 cm kaugusele taimevarrest ja pinnasesse segada
- Kasvuaegselt on eriti efektiivne anda toitained koos kastmisveega, kasutades vees lahustuvaid pulbrilisi või vedelväetisi.
- Püsikute sügiseseks väetamiseks sobivad kõige paremini kloorivabad fosfor- ja kaaliumväetised. Väetised muudavad õite värvi erksamaks, parandavad seisu-, haigus- ja talvekindlust.
- Üleväetatud taimed on õrnad ja haigustele vastuvõtlikud, seda tuleb vältida. Ka võivad nad kaotada oma iseloomuliku vormi ja värvi.
- Vältida väetise graanulite sattumist lehtedele võilehekaenaldesse, võib tekkida kõrvetamise oht.
- Kompost parandab mullaomadusi, aga kui komposti on lisatud sõnnikut on see ka väetise eest.
- Kõdunemata taimeosadega kompost ja ka osa multšimaterjale (puukoor, saepuru jne) tarvitab kõdunemisel lämmastikku - seega tuleb seda väetamisel arvestada ning suurendada lämmastikukogust umbes 20% võrra.
- Orgaanilistest väetistest, mis on ka ühtlasi lämmastikuallikad, on soovitav kasutada kanasõnnikut, verejahu, virtsa (lahjendada 1:10) samuti erinevaid taimseid leotisi.
- Enamus taimed vajavad kasvamiseks neutraalselt mulda. Happelist mulda saab neutraliseerida kasutades selleks puutuhka, kondijahu, dolomiidijahu vms, mis ühtlasi sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid (P, K jt).
- Hapulembeliste taimede (rododendronid, põõsasmustikad, mitmed okaspuuliigid, astilbed ja hortensiad) muld neutraliseerimist ei vaja.
- Sibullilli väeta siis, kui nad on kasvuhoos ja õitsevad.
- Roose väeta kevadel pärast kärpimist.
- Jätkates väetamist taimede intensiivse õitsemise ajal, samal ajal eemaldades närbunud õied enne kui need jõuavad seemnemoodustamise staadiumisse, jätkab taim õitsemist nii kaua kuni ilmad lubavad.
- Madala lämmastikuga sügisväetist antakse taimedele augusti keskpaigast septembri lõpuni.
- Maasikat, vaarikat, mustikat jne väetatakse kohe pärast saagi koristamist.
- Põõsaste puhul sõltub vajamineva väetise hulk taime lehe- ja õiemassi suurusest.
- Tugeva kasvuga püsikutele võib anda kevadel (märtsis-aprillis) 50 g kompleksväetist ruutmeetri kohta. Alternatiivina võib anda 3l komposti ruutmeetri kohta. Nõrgema kasvuga taimedele kulub 30 g väetist või 1,5 liitrit komposti. Juuni keskel võib veel kord väetist anda, kuid vähem.
- Iga niidukorraga kaotab muru osa oma toitainetest. Kilo niidet sisaldab umbes 30 g lämmastikku, 20 g kaaliumi ja 10 g fosforit. Need toitained tuleb asendada. Muru jaoks on parim väetise vahekord 10:3:3-5.
- Lehtpuud vajavad kõige rohkem väetist juuni alguses ja keskel ja siis uuesti juuli keskpaigast augusti keskpaigani, kui on teine kiire kasvu periood. Pärast seda ei tohiks enam lehtpuid väetada.
- Juurviljaaias sõltub väetiste hulk peamiselt taimeliigist. Aedvilju jagatakse väetisevajaduselt nõudlikeks (näiteks kapsas), keskmiselt nõudlikeks (näiteks tomat) ja vähenõudlikeks (näiteks aedsalat) Siin mõned konkreetsed soovitused:
Vähenõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 1–3 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 70 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 35 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
Keskmiselt nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 2–4 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 120 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 70 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
Nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 4–6 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 150 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 100 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
- Vedelväetised Vedelväetised on kauplustes müügil vedelikena, nagu näiteks Substrali toataimede väetised. Vedelväetiseks loetakse ka orgaanilist väetist nagu virts.
- Tahked väetised Tahked väetised on müügil tahkete ainetena, nagu näiteks ammooniumnitraat, kristal-N, superfosfaat, kaaliumkloriid. Tahkeks väetiseks loetakse ka orgaanilist väetist nagu sõnnik.
- Granuleeritud Väetise osakesed esinevad väetises ümmarguste või erineva suurusega kandiliste tükikestena.Kristallilised. Kristalliliste väetiste korral esinevad aine osakesed väetises suuremate või väiksemate kristallidena.
Amorfsed Amorfsed väetised on pulbrilised, kergesti lenduvad, jahujad ained. Amorfsed väetised on näiteks klinkritolm, lubjakivijahu jt
Väetisepulgad Väetisepulgad on 5...10cm pikkused rohelise, pruuni, beeži või punase värvusega väetised. Enamasti on väetisepulgad toataimede väetamiseks mõeldud väetised.
Väetisetabletid Väetisetabletid koosnevad kokkusurutud väetisegraanulitest. Näiteks Osmocote väetisetabletid. Väetisetablette kasutatakse toataimede väetamiseks.
| Väetised on erineva konsistensiga |
Väetiste kasutamine on reguleeritud seadusega.
Väetiseid tuleb hoida ja kasutada tingimustes, mis tagavad selle ohutuse inimese ja looma elule ja tervisele. Samuti tuleb väetiste hoidmisel ja kasutamisel järgida veeseaduses põhja- ja pinnavee kaitseks kehtestatud nõudeid. Nitraaditundlikule alale on veeseaduse alusel kehtestatud keskkonna kaitseks rangemad nõuded. Oluline osa väetiste käitlemisel on käitleja vastutusel ja enesekontrollil.
Kokkuvõtvalt
Lisaks päikesele ja veele vajavad taimed ka piisavalt toitaineid. Väetamine on üks kõige tähtsamaid võtteid taimede iga aastasel hooldamisel. Taimed vajavad oma arengu erinevatel ajajärkudel erinevaid toitaineid erinevas koguses. Oluline on, et kõik vajalikud toitained oleksid õigel ajal taimele kättesaadavas olekus kasvupinnases olemas seda saastamata. Isegi kui rajamise eelselt on antud taimede kasvuks piisavalt toitaineid, olgu see siis orgaaniline (sõnnik) või mineraalne, ei piisa sellest lõputult. Väetist tuleb lisada kindlasti toitainete vaesele aiamullale, kui taimed näevad välja kidurad ja kahvatud. Kasuks tuleb aiamulla toitainesisaldust lasta analüüsida, see tagab ka teadlikuma käitumise väetamisel.
Iga väetis, olgu see siis kompost, sõnnik või haljasväetis, mõjutab aiamulla lõimist. Erineva koostisega väetised mõjuvad erinevalt. Lisaks on erinevate taimede toitainevajadused väga erinevad: kiviktaimlas kasvav taim vajab erinevaid aineid, tomatitaimedel on jälle täiesti omad nõudmised. Väetise kogus sõltub ka iga konkreetse taime vajadustest, näiteks sellest, kui suur on taime lehemass.
Tänapäeval pööratakse üha rohkem tähelepanu pikatoimelistele väetistele ja nii pole tihti vaja erinevaid väetisi kevadiseks, suviseks, sügiseseks ja talviseks väetamiseks vaid piisab ühest väetisest mida antakse vastavalt kasutusjuhendile 1-3 korda aastas. Taimele vajalikud toiteelemendid vabanevad pikkamööda ja neid ei uhuta taimede juurte ulatusest nii kergesti välja kui tavalisi väetisi.
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4etis
https://www.riigiteataja.ee/akt/74423.txt Väetiseseadus
http://ak.rapina.ee/katrinu/vaetus/tahkete_vetiste_liigitamine.html K. Uurmann õppematerjal
http://www.itg.ee/index.php/12890/
http://agri.ee/et/eesmargid-tegevused/taimekasvatus/väetised
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/kuidas-vaetada-pusikuid?id=45661109
http://www.gardena.com/ee/garden-life/garden-magazine/vaetiste-eri/
www.kekkila .ee
kodusaade.ee
http://www.agrofos.ee/npkvaetised_est/npkvaetis_161616/
http://www.agrofos.ee/ammooniumsulfaat_n21/
