Mullaparandusained

15 enim levinud mullaparandusainet ja nende kirjeldused.
 Mõju pinnase omadustele, kasutamine.

Mullaparandusainete hulka kuuluvad ained, mida lisatakse mulda kohapeal eelkõige selleks, et hoida või parandada mulla füüsikalisi omadusi, ning mis võivad parandada mulla keemilisi ja/või bioloogilisi omadusi või aktiivsust.


Mõnede eriotstarbeliste haljasalade rajamisel esineb vajadus näiteks vähendada kasutatava kasvupinnase mahukaalu, suurendada selle veemahutavust, vähendada soojusjuhtivust jms. On olemas nii mineraalseid kui polümeerseid materjale, mille lisamine kasvupinnastele mõjutab nende omadusi vajalikus suuna. Aiamulda võib parandada ka osade kaupa või peenarde kaupa. Alati ei ole vajagi kogu aia lõimise sarnaseks muutmine. Ühe aiaosa võib kujundada kergema  ja teise raskema lõimisega ning kasvatada neil vastavate mulla nõuetega kultuure.
Kehvade muldade hulka kuuluvad mullad, kus elab liiga vähe mikroorganisme, liivapinnased on eriti vaesed orgaaniliste ainete poolest, ei hoia niiskust ja ei seo toitaineid. Samuti on turbapinnas liiga niiske ja happeline, mistõttu toitainete hulk pole seal enamus taimedele piisav.

Mulla parandamisel tuleb alustada pinnase uurimisest. Lihtsaim moodus on muld kergelt läbi kaevata, et kontrollida vihmausside olemasolu, mis viitavad mullaorganismide rohkusele. Mineraalainete sisaldust ja pinnase kontsentratsiooni (pH) on võimalik ka ise vastavate proovide abil mõõta või saata pinnaseproovid laboris analüüsimiseks.

Mullastruktuuri moodustumine

Mullastruktuuri määravad üksikud mullaosakesed, nende kogunemine agregaatideks ja poorid nende vahel. Saviosakesed ja mõned huumusained mängivad olulist rolli sõmera struktuuri moodustumisel. Samuti mängivad sõmera struktuuri moodustumisel rolli elektrilised laengud. Teraline struktuur, kus üksikud mullaosakesed ei ole omavahel koos, esineb tüüpiliselt sõreda pinnase puhul nagu liivmuld. Teralise mulla struktuur on massiivne, kui üksikud osakesed moodustavad ühtse massi.

Kui struktuur on halb, ei kasva taimed hästi ja omandavad toitained nii hästi kui muld seda võimaldab. Lisaks keskkondlikule riskile mõjutab halb mullastruktuur ka majanduslikult, näiteks saagikuse vähenemise, hea kasvupinnase saamiseks vajaliku töömahu suurenemise ja toitainekao läbi.



Mulla parandamisel kasutatavaid aineid võib jagada:

• mineraalsed
• orgaanilised
• keemilised
• tehislikud

 

Tehislikud:

• Perliit on vulkaanilist päritolu mineraalidest termiliselt paisutatud, kärjekujulise ehitusega kerge materjal. Perliit parandab kasvupinnase õhurežiimi ning niiskustasakaalu ning avaldab seega soodsat mõju taimejuurte varustatusele õhu ning veega. Reaktsioonilt on perliit neutraalne. Ta on vaba ka haigustekitajatest ning kahjuritest. Osakeste läbimõõdu poolest on perliit võrreldav liivaga. Siiski ei sobi perliit lisandiks turbapõhistesse kasvupinnastesse, kuna tulenevalt väikesest mahukaalust ei segune ta turbaga kuigi ühtlaselt. 
•  Vermikuliit Vermikuliit on vilgukivi meenutav helepruunikas pehme läikiv kivim, mida kasutatakse mullasegudes niiskuse hoidmiseks ja õhustatuse parandamiseks. Vermikuliit tõstab mõnevõrra kasvupinnase aluselisust, mistõttu väheneb lupjamistarve. Ka vermikuliidi mahukaal on väike, mistõttu seguneb halvasti turbaga

• Zeoliit Zeoliidi all mõistetakse vulkaanilistes piirkondades leiduvaid erinevaid alumiiniumsilikaate, mille osakeste läbimõõt on võrreldav liivaosakeste läbimõõduga. Zeoliitidel on väga suur veesidumisvõime ja katioonivahetuspotentsiaal on väga kõrged. Tänu nendele omadustele on zeoliiti kasutatud näiteks toitainete kandjana kasvupinnastes, mille katioonivahetuspotentsiaal on madal. Zeoliit seob hästi ka lämmastiku ammooniumühendeid ning mõningaid radioaktiivseid elemente nagu näiteks strontsiumi (Sr) ja tseesiumi (Cs). Zeoliiti kasutatakse ka mõningate väetiste täiteainena.
• TerraCottem Lisaks looduslikku päritolu mullaparandusainetele on olemas ka mõningaid veemahutavust suurendavaid polümeerseid lisandeid. Tavaliselt valmistatakse sellised sünteetilised „kastmisgraanulid“ toornaftast. Polümeeride veemahutavus varieerub suures ulatuses ning oleneb konkreetsest polümeeritüübist. Veemahutavust mõjutava polümeerse lisandi näitena võib nimetada TerraCottemit, mis on võimeline siduma ca 100-kordse koguse vett, võrreldes lisatava aine mahuga.
  Eelpool loetletud lisaainete kasutamine ei ole mõeldav suuremahuliste haljastustööde juures, vaid pigem suvikute kasvupinnaste omaduste parandamiseks, valikmurude, konteinerhaljastuse, katusehaljastuse jms rajamiseks.
• Kergkruus ehk keramsiit Kergkruusa tooraineks on savi, mis kuumutamisel temperatuuril 1150° C paisub poorseteks kergeteks graanuliteks, mille mahukaal oleneb konkreetse materjalipartii graanulite läbimõõdust. Kergkruusa toodetakse Eestis kolmes erinevas fraktsioonis. Kergkruusa mikropoorid (läbimõõduga alla 10 μm) on taimedele vajaliku hapniku reservuaarideks ning suurendavad ka kasvupinnases leiduva vee liikumist.  Purustatud kergkruusa kasutatakse näiteks katusehaljastuse rajamisel, aga ka soojusisolaatorina vältimaks pinnase läbikülmumist kohtades, kust lumi tuleb pidevalt ära vedada.

Keemilised  Väetised ja lubiained (neutralisaatorid)

Lupjamise ja väetamise eesmärgiks on toota just sellise reaktsiooni ja sellise toiteelementide sisaldusega kasvupinnasemass, mida konkreetse haljastusobjekti rajamiseks vajatakse. Täpse tulemuse saamist hõlbustab, kui kasvupinnase toorainete pH ja toiteelementide sisaldus on teada. Sel viisil on lihtsam hankida turul saadaolevast väetiste valikust sobiv toode, korvamaks toiteelementide või lubiaine vajadust.

 

Lubiaine lisamine peab tingimata tuginema eelnevale laboratoorsele analüüsile. Juhul, kui kasvupinnase ühe komponendina kasutatakse komposte, tuleb veenduda täiendava lupjamise vajaduses, kuna kompostid on sageli aluselise reaktsiooniga ning mõjutavad sellega ka toodetava kasvupinnase reaktsiooni. Sageli on ka komposti toiteelementide sisaldus küllalt kõrge, mis seab koguselised piirid tema osatähtsusele kasvupinnases. Ka toiteelementide omavaheline suhe ei pruugi kompostis olla alati taimekasvatuse seisukohalt optimaalne. Seetõttu on analüüsitulemuste hoolikas tõlgendamine enne toodetava kasvupinnase täiendavale väetamisele asumist igati näidustatud.  

Kiiretoimelised väetised võivad esineda nii liht- kui kompleksväetistena ning neid võib kasutada nii kasvupinnasesegude põhiväetamisel kui ka neile pinnastele rajatud haljastuse edasisel hooldamisel. Väetiste kiire mõju tagab kasvupinnase optimaalne niiskusrežiim. Pealt väetamise korral on vajalik intensiivne kastmine.

Lubiväetiseid võib liigitada:

• tolmjateks lubiväetisteks (põlevkivituhk, klinkritolm)

Klinkritolm - sisaldab CaCO 74%, 3,5 %K, 2,4%S,1,9Mg.Väga suure peensusastmega, hea lahustuvusega ja kiire toimega. Mulda viimisel muutub mulla pH järsult, liiga kõrge pH kollete vältimiseks  külvata ühtlaselt.

• karbonaat kivimite jahudeks nt (lubjakivi, dolomiit),

Lubjakivijahu - sisaldab CaCO 95%, 2% Mg, teisi toitaineid vähe. Saadakse karbonaatsete kivimite jahvatamisel või kasutatakse tööstuses tekkivaid sobiva peensusastmega sõelmeid. Neutraliseerib hästi kui osakesed on alla 0,2 mm läbimõõduga.
Dolomiidijahu - sisaldab CaCO 95% Lubjakivi ja dolomiidijahu toimivad aeglasemalt kui klinkritolm ja tolmpõlevkivituhk.

• kohalike kütuste tuhaks (puu, turvas)

Puutuhk Kasvupinnase neutraliseerimiseks võib kasutada puutuhka. Puutuha omadused varieeruvad, nt parimaks peetakse kase põletamisel tekkivat tuhka, milles on kaaliumi 3 korda rohkem ja fosforit 2 korda rohkem kui kuusepuidu tuhas. Lisaks neutraliseerivatele omadustele sisaldab puutuhk arvestataval määral ka peaaegu kõiki teisi taimekasvuks vajalikke toitaineid v.a. lämmastik ja väävel.

Lubja mõju mullale on järgmine:
Parandab mulla struktuuri
Muudab rasked ning kleepuvad mullad paremini haritavaks
Vähendab mulla happesust
Soodustab, mikroorganismide elutegevust mullas ning edendab seega kõdunemisprotsesse
Mõjutab taimede võimet vastu võtta toitaineid
Takistab mõningate taimehaiguste levikut
    

Mulla (kasvupinnase) olulisemaid omadusi on selle reaktsioon, mis määrab suuresti ära pinnase füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste omaduste omavahelise mõju ja vastasmõju.
Mullareaktsiooni nimetatakse vesinik-ja hüdroksiidiioonide teatud kontsentratsiooni mullas. Sõltuvalt nende ioonide hulgalisest vahekorrast on kasvupinnas kas happeline neutraalne või aluseline. Seda  tähistatakse leppeliselt sümboliga pH, millel on arvuline väärtus. 
Reaktsiooni arväärtuste järgi klassifitseeritakse muldi ning kasvupinnaseid järgmiselt:
ph kuni4,5...tugevasti happeline
4,6 . . .5,5....mõõdukalt happeline
5,6 . . .6,5....nõrgalt happelised
6,6 . . .7,2....nõrgalt happelised
üle 7,2 .....aluselised

Enamiku kultuurtaimede jaoks on toitumiskeskkond soodsaim, kui pH on neutraalne või nõrgalt happeline pH 5,5...7 . Erandiks on hapulembesed taimed. Kasvupinnase pH mõjutab tema mikrobioloogilist aktiivsust ning sellega ka struktuuri välja kujunemist. Enamiku kasulike bakterite toimimiseks sobiv pH vahemik on6...7,5. Liigne happesus mõjub kahjulikult paljudele mikroorganismidele. Kasulike mikroorganismide asemel hakkavad happelises keskkonnas arenema mitmed haigusetekitajad ning roisubakterid. Samas langeb  mikroorganismide aktiivsus ka aluselises keskkonnas.

Soovitused:

• Lubjatakse tavaliselt sügisel, millele järgneb mulda segamine. Poole normist võib mulda viia sügisel ja poole kevadise mullaharimise käigus.
• Murude hooldusel kasutatakse varakevadist lupjamast. Klinkritolm normiga 300g/m2 vähendab sambla levikut. Rohukamaraga pinda lubjata kuiva ilmaga.
• Puuvilja- ja marjaaeda külvata klinkritolmu 300...400 g/m2-le. Puutuhka anda normiga 100...300 g/m2-le.
• Klinkritolmu saab kasutada maa sügisesel ettevalmistamisel 0,5-1,5 kg/m2
• Turba neutraliseerimiseks lisada 7-8 kg/m3 klinkritolmu
• Happelisi muldi on soovitav lubjata iga 4...7 a järel. (S.Tooding õppematerjal)
  

Kasvupinnase liigset happesust vähendatakse mitmesuguste lubiainetega. Parim viis aga kasvupinnast hapustada on lisada sellesse neutraliseerimata rabaturvast , mille pH on 3...5. Juba rajatud taimestikuga kaetud pinnast on võimalik hapustada, kasutades reaktsiooni mõjutavaid preparaate. Näiteks raudsulfaati või lämmastikväetist ammooniumsulfaati.      
             
Mineraalsed
Mineraalsete maaparandusainete gruppi kuuluvad liiv, kruus, savi. Kui muld on liivane, siis saab tema sidusust ja veepidavuse võimet suurendada savi lisamisega. Raske savimulla veeläbilaskvust ja struktuuri saab parandada liiva lisamisega ning orgaanilise multšiga, mis hiljem kaevatakse mulda.

 

 

Selleks et liivmulla või savimulla lõimist muuta kas saviliivaks või liivsaviks, mis enamikule kultuuridele hästi sobivad, on parandusmulda vaja suurtes kogustes kohale vedada ja laotada laiali ühtlaselt mulda segada.

Mida suurem on parandamiseks kasutatava mulla huumuse ja toitainete sisaldus, seda tõhusam on lõpptulemus.

Savimuldadele võib lisada kuni 10 cm paksuse liivakihi, segades seda mulda kevadise või sügisese mullaharimise ajal.  Iga kolmemeetrise lapikese kohta läheb vaja umbes 0,7-0,8 kuupmeetrit liiva ja teist samapalju komposti (huumust).
Hea on kasutada mullafreesi. Savist pinda kattev must mullakiht on tavaliselt kaunis õhuke ning esimese asjana tulekski peamine mullakiht umbes 15-20 sentimeetri sügavuselt läbi kaevata ja ümber keerata. Kõige hõlpsam on seda teha mullafreesi abil, aga tavaline aia- või kartulihark sobib samuti suurepäraselt. 

Mullaparandusaine lisamiseks tuleb see maapinna sisse kaevata

Kui tegu on väga raske savimullaga, võib liiva lisamine pinnast veelgi tihendada. Sel juhul võiks liiva üldse ära jätta ja panustada eelkõige kompostile.

Maaparandusaine ei tohi olla väga peene teraline. Parim on kuni 10mm suuruse teraga maanteekruus.

 

Üsna raske on lisada mulda savi, eriti kui see on suurtes mittemurenevates kamakates. Läbi külmumine talve jooksul murendab aga savi üsna hästi.

 

Orgaanilised maaparandusained on:

• turvas
• põhk
• puidujäätmed (puukoor, saepuru)
• puude ja põõsaste lehed
• rohu- ja muruhekslid
• kompostid
• sõnnik jm

Neid võib viia otse mulda või siis komposteerida.

Turba segamine mulda aitab seda õhurikkamaks ja vettpidavamaks muuta. Kasutada võib nii madalsoo- kui ka rabaturvast .Sõltuvalt mineraliseerumise (lagunemise) astmest on nende mullas püsimise aeg erinev.

Vähe lagunenud rabaturvas suurendab oluliselt mulla vee sidumisvõimet ja õhustatust, kuid ka mineraliseerub suhteliselt kiiresti. Turvast lagundavad mikroorganismid vajavad toiduks lämmastikku ja võtavad seda esialgu mullavarudest.

Seepärast tuleks väetamata rabaturba mulda viimisel anda lisaks väike kogus lämmastikväetisi, et taimed puudust ei kannataks. Mikroobide kehades seotud lämmastik vabaneb hiljem ja on taimedele omastatav.

Rabaturvas on happeline, seda on vaja lubjata. Võib lisada ühe kuupmeetri turba kohta näiteks:

· 6…7 kg põlevkivituhka või klinkritolmu

· 7…8 kg lubjakivi- või dolomiidijahu.

Must hästi lagunenud madalsoomuld püsib mullas kauem ning rikastab seda huumuse ja lämmastikuga. Sobib nii liiv- kui ka savimuldade parandamiseks.

Et tõsta mulla huumusesisaldust 1% võrra, tuleb lisada 150 l turvast 7…10 m2 kohta ning viia see 15 cm sügavusele.

 

 Kompostid on head mullaparandajad.

· varustab mulda taimetoitainetega

 

· lisab huumust

· ergutab mulla bioloogilist elu

 

 

Nagu turba puhul, nii mõjutab ka komposti mineraliseerumise aste tema maad parandavaid omadusi. Hästi lagunenud kompost sisaldab küll vähe lämmastikku, kuid on üsna hea mullastruktuuri parandaja. Asjatundjate arvates on taimejäänustest tehtud kompost hea mullastruktuuri parandaja, kuid toitaineid sisaldab suhteliselt vähe.

Sõnniku- ja majapidamisjäätmete kompostid lisavad mulda rohkem toitaineid, kuid lagunevad mullas kiiremini ega mõjuta mullastruktuuri nii soodsalt kui taimejäänuste kompost.

Kompostimaterjal on piisavalt lagunenud siis, kui enam pole näha, millest see esialgu koosnes ja sellel on meeldiv mulla lõhn.

Kui töödeldav pinnas on ettevalmistatud, tuleb sinna huumus peale laotada. Selleks on hea lameda otsaga labidat kasutada ning kompost lihtsalt mulla peale laiali loopida. Tulemus peaks siiski võimalikult ühtlane jääma. Lisaks lämmastikule ja muudele taimede kasvuks vajalikele toitainetele sisaldab kompost ehk kuumus ka erinevat tüüpi kasulikke baktereid ja mullaseeni. Erinevad mikroorganismid aitavad lagundada taimede jäänuseid ja hoiavad mulla heas korras. Huumusega segatud muld peaks omandama märksa tumedama värvuse ning tunduma vähem teraline. Peos kokku pigistatud muld peaks vormi hoidma.
 

Valminud kompost laotatakse maapinnale hilissügisel või kevadel ja viiakse harimisriistadega pindmisse, maksimaalselt 10 cm paksusesse mullakihti. Kompost on ka hea lillepeenarde ja põõsaste kattematerjal ning tänu heale pH- väärtusele sobib ka lupja mittetaluvatele taimedele.

 

Puulehed

Sügisel kokku riisutud puulehed on nutikas kompostihunnikusse viimise asemel laotada peenramaale ja mulda kaevata või hakkida. Need lagunevad kiiresti, jättes mulda taimetoitaineid ja huumust. Haigustest tugevasti nakatunud viljapuude lehti ärge sel moel siiski kasutage.

Saepuru, puidulaastud ja -hake

Neid võib kasutada õhuvaese mulla füüsikaliste omaduste parandamiseks või lisada komposteeritavale materjalile. Taimetoitaineid sisaldub puidujäätmetes vähe. Aiamaal kasutamiseks sobib paremini lehtpuusaepuru, v.a paju ja tamme oma, kus on palju parkaineid. Okaspuusaepuru sisaldab vaikusid ja vahasid ning kõduneb seetõttu aeglasemalt. Laske sel enne mulda viimist lahtiselt õhu käes seista, et taimedele kahjulikud ained laguneksid.
Saepuru jm puidujäätmeid võib ohtralt kasutada vaarikate multšiks, aga 2–4 cm paksuse kihina sobib see paljudele teistelegi püsikultuuridele. Et saepuru lagundavad mikroobid mulla toitainevarusid ei vähendaks, andke juurde veidi lämmastik- ja fosforväetist. Kuna enamiku puuliikide saepuru on happeline, lisage iga ämbritäie kohta mõni peotäis lubiainet.

Logi sisseLogi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.

Logides sisse Facebooki konto kaudu ja sidudes selle oma digikontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud. Logides sisse Twitteri konto kaudu ja sidudes selle oma digikontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud. Logides sisse Google’i konto kaudu ja sidudes selle oma digikontoga, oled edaspidi automaatselt sisse logitud. eID - logi sisse e-posti aadressiga võii Delfi ID-ga

Pea mind meeles

Sõnnik suurendab mulla bioloogilist aktiivsust. Tavaliselt antakse 100 m2 kohta 1m3  hästi kõdunenud sõnnikut. Laudasõnniku kvaliteet varieerub tihti, olenedes selle liigist ja hoidmisest. Et sõnnik  annaks hea efekti, tuleb see peale laiali laotamist viia võimalikult ruttu mulda. Ükskõik mida te mullale lisate, segage see hästi sisse. Ärge pange komposti vm lihtsalt istutusauku, see põletab juuri ja häirib kogu taime kasvu.

 

 

Kasutatud allikad:

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/algajale-aednikule-kuidas-muuta-aiamulda-paremaks?id=26412677

http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/?newsID=414

www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/haljasalade_kasvupinnased_ja_multsid.pdf

 S.Tooding, Õppematerjal

 A.Mölder, Haljasalade kasvupinnased ja multšid, 2012
http://juhendaja.ee/savise-mulla-parandamine-0582samm0/

 

 

 

 

Kõrrelised

Kaks kõrreliste plakatit

Foto: http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=386&cid=161&cgid=

Foto: http://www.kanepiaiand.ee/tooted-ja-teenused/korrelised/hiidhirss/

Uurimus. 3. osa Väetised

Uurimus multšide, väetiste ja geosünteetide, nende omaduste ja kasutamise kohta.

Erinevat põhjalikku infomaterjali väetiste ja väetamise kohta on väga palju. Selles lühidas uurimuses tuuakse välja eelkõige see vajalik osa, et aiapidajana tekiks väetamise olulisemates põhitõdedes mingi orienteeruv ülevaade, milliseid väetiseid, millal ja kui palju on vajalik kasutada.


Mis on väetis?

Väetis  on aine või ainete segu, mis parandab taimede toitumistingimusi ning suurendab taimekasvatustoodangut ja parandab selle kvaliteeti. Väetiste mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu.  Toitainete varude täiendamist toitekeskkonnas (mullas) nimetatakse väetamiseks.

19. saj pani Saksa keemik Justus von Liebig aluse mineraalse toitumise teooriale, millele järgnes mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Tema kahte teooriat peetaksegi taimede toitumise teooria alusteks.

1. miinimumiseadus - saagi taseme määrab miinimumis olev toiteelement või mõni ebasoodne kasvutegur
2. toitainete täieliku tagastamise teooria - toitaineid tuleb väetisega mulda tagasi anda nii palju, kui palju me neid saagiga eemaldame.

Mis kasu on väetamisest?
Väetistega viiakse taime kasvukeskkonda taimedele vajalikke toitaineid või parandatakse mulla füüsikalisi, füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi. Väetamise seisukohast on olulised eelkõige need elemendid, milledest sageli puudu tuleb, et tagada taimede normaalset kasvu ning arengut ning neid peakski väetistega mulda juurde andma. Tasakaalustatult ja õigesti väetatud pinnases tunnevad taimed end hästi, õitsevad rikkalikult ning annavad hea ja maitsva saagi.

Millise koostisega väetiseid on olemas?
Väetised jagunevad: mineraalväetisteks, orgaanilisteks väetisteks, meliorantideks ja bakterväetisteks. (Väetiseseadus,RT)

Mineraalväetis on anorgaaniline või sünteetiliselt toodetud orgaanilises vormis olev väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet ja mida kasutatakse saagi suurendamiseks või selle kvaliteedi parandamiseks ning mille mõju avaldub taimede toitumise kaudu.
Orgaaniline väetis on taimse või loomse päritoluga töödeldud või töötlemata väetis, mis sisaldab ühte või mitut taimetoitainet.
Meliorant on väetis, mille abil parandatakse mulla või kasvusubstraadi füüsikalisi ja keemilisi omadusi, samuti bioloogilist seisundit, ning mis soodustab taimede kasvu või parandab saagi kvaliteeti.
Bakterväetis on kasulikke mullamikroorganisme sisaldav preparaat.


Väetisi on väga palju erinevaid ja neid rühmitatakse mitmete aspektide alusel:

• koostise alusel
• vastavalt tootmise iseloomule
• toime alusel
• toime kiiruse alusel.

Väetised liigitatakse koostise alusel järgmiselt:
Orgaanilised väetised
Need väetised koosnevad orgaanilistest ainetest ja on loodusliku päritoluga. Orgaanilised väetised on näiteks sõnnik, turvas, kompostid, haljas väetised, virts, raba- ja madalsooturvas, tiigi- ja järvemuda, mereadru, tapajäätmed (vere-, sarve ja kondijahu)… Orgaanilised väetised sisaldavad tunduvalt vähem toitaineid kui mineraalsed väetised, kuid omavad lisaks kaudset mõju taimede kasvule parandades mulla orgaanilisi omadusi. Samuti on orgaaniliste väetiste puhul raske anda nende täpset toiteelementide sisaldust ja nii antakse see tavaliselt keskmise suurusega, mis võib kõikuda päris suures vahemikus nii ühele kui teisele poole.

• kompost on väärtuslik huumuseallikas. Jäätmete kompostimise tulemusena tekib hea kvaliteediga aiamuld, mis on toitainete-ja huumuserikas ning seda saab soodsa võimalusena ise teha.

Kompost tekib orgaaniliste ainete lagundamisel bakterite ja teiste mikroorganismide poolt. Õigeks kompostimise  kulgemiseks on vajalik temperatuur 60-70 C, niiskus ja õhu juurdepääs. Loodusliku väetisena sisaldab kompost kõiki taimele vajalikke toitaineid. Komposti tooraineks sobivad: niidetud rohi, rohumättad koos mullaga, kohvipaks, lehed, puuviljamass, oksad peenestatud kujul, saepuru, puulaastud, puutuhk. Kompostimiseks ei kõlba mitteorgaaniline materjal.

Mineraalsed väetised
Nendes väetistes esinevad toiteelemendid mineraalsete ainetena, neid saadakse ka maavaradest. Minaraalväetised on tööstuslikult toodetud väetised, näiteks ammooniumnitraat, superfosfaat, Ferticare jt. Lämmastikuühendeid sisaldavad väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel, et kasvada kiiresti ja lopsakaks. Hilissuvel vajavad taimed rohkem kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid. Suure saagi saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt.

Mineraalväetised liigitatakse toiteelementide rohkuse sisalduse alusel järgmiselt:

• Lihtväetised. Need sisaldavad ühte taimedele vajalikku põhitoiteelementi (N, P või K) või mikroelementi. Näiteks karbamiid (N), ammooniumnitraat (N), superfosfaat (P) jt. Väetise tähistuses tuuakse esimesel kohal ära lämmastiku-, teisel kohal fosfori- ja kolmandal kohal kaaliumisisaldus (N:P:K).
• Kompleksväetised. Need sisaldavad kahte või kolme põhitoiteelementi ja lisaks veel ühte või mitut mikroelementi. Näiteks Kemira Cropcare 10-10-20 (N,P,K ja mikroelemendid), Osmocote (N, P, K ja mikroelemendid), kristal-N (varem nimetati kristalliiniks) (N, P, K) jt.  Makroelementide või teisejärguliste mikroelementidega rikastatud kompleksväetistel tuuakse põhitoiteelementide kõrval ära ka rikastamisel kasutatud toiteelementide sisaldus(N:P:K+Mg).

Ammooniumsulfaat N21%

NPK väetis16:16:16 (Agrofos Eesti)

 

Taimed ei tee vahet, kas nad omastavad lämmastikku, fosforit, kaaliumi jne orgaanilisest või kunstlikult valmistatud väetisest. Taim suudab omastada vaid teatud keemilisi ühendeid, mis peavad olema taime juurtele kättesaadavaks tehtud, muidu ei ole väetamisest kasu. Sõltumata sellest, kas väetis on orgaaniline või mitte, kasutab taim toitaineid mitte nende päritolust, vaid oma vajadustest sõltuvalt.

Orgaanilise väetise plussiks on see, et see mõjub paremini mullale ja selles elavatele organismidele. Ainult mineraalväetisi kasutavad aednikud võivad oma aia mulla ära rikkuda sellega, et kunstväetised ei anna mulda huumuses sisalduvaid toitaineid ning kõdu, mida vajavad mullas elavad elusolendid.


Millist väetist taim vajab?
Väetamise seisukohalt on vajalikud just need elemendid, milledest sageli tuleb puudu ja mida tuleb väetistega mulda juurde anda. Taimede toitaineteks (-elementideks) on keemilised elemendid, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtegi ei saa asendada mõne teise elemendiga. Taimede kasvu ja arengu määrab ära see element, millest on kõige rohkem puudus. Toiteelemente, mida taim vajab koguseliselt kõige rohkem nimetatakse makroelementideks ehk põhitoiteelementideks: C, O, H, N, P, K, Ca, Mg, S.

Väetamise seisukohalt ei oma tähtsust C, O, H, sest taim omastab neid õhust süsihappegaasina ja mullast veena. Esmajärgulisteks makroelementideks on lämmastik, fosfor ja kaalium. Kaltsiumi, magneesiumi ja väävlit peetakse teisejärgulisteks makroelementideks.


Mullas on tavaliselt kõige rohkem puudus lämmastikust, fosforist ja kaaliumist, kohati ka kaltsiumist, magneesiumist ja mõnest mikroelemendist. Lämmastik on vajalik eelkõige lehtede ja varte kasvuks, kasvuperioodi alguses. Fosfor on vajalik seemnete idanemiseks, juurdumiseks, õiepungade arenguks. Kaalium tugevdab kudesid, vajalik seemnete idanemisel, viljade ja mugulate arenguks. Pikendab õitsemist, muudab taimed vastupidavaks põuale. Kaltsium on vajalik juurte kasvuks, aktiviseerib biokeemilisi protsesse. Magneesium on tähtis toitainete assimilatsiooniprotsessis. Väävel mõjutab saagi kvaliteeti ja maitset.

Aiamullas on reeglina liiga palju fosfaati ja pea alati liiga vähe lämmastikku. Selle tõttu ei ole alati mõistlik kompleksväetisi kasutada. Kui anda väetist palju, võib toitainete sisaldus muutuda liiga suureks (palju võib olla kasulik, kuid mitte alati). Alati sama skeemi järgi väetamisele tuleks eelistada vastavalt konkreetsele vajadusele väetamist. Kui mulla fosfaadisisaldus on kõrge, tuleks NPK- (lämmastik/fosfor/kaalium) väetise asemel kasutada ainult lämmastikku ja kaaliumi sisaldavat väetist.

Iga paari aasta tagant tuleks aiamulla toitainesisaldust lasta analüüsida. Nii saab olla kursis oma aia seisundiga ning võib väetamiskulu kokku hoida. See aitab oma aia mulla eest paremini hoolitseda ja kaitseb hinnalist põhjavett välja uhutavate väetisejääkide eest.

Püsikute väetisevajadus on väga erinev. Tugevakasvulised ja lopsakad püsikud vajavad rohkem väetist. Padjandtaimi jt madala kasvulisi püsikuid tuleb väetada väga tagasihoidlikult. Et taim suudaks vajalikke toiteaineid omastada, tuleb vaadata, et taim kasvaks talle sobival  mullal. Väga oluline on püsikute kasvatamisel kasvukohta valides arvestada nende loomulike kasvunõudlustega.
Kultuuride kasvatamisel rabaturbal või mingil teisel taimetoitaineid vähe sisaldaval substraadil tuleb aga kõik taimedele vajalikud põhi- ja mikroelemendid anda väetamisega.

 Erineva konsistentsiga väetiste hulgast tuleb teha taime vajadusest lähtuvalt õige valik
(Foto: http://juhendaja.ee/abiks-algajale-aednikule-0539samm0/)

Kuidas väetis jõuab taimesse ?
Taimetoitaine on ühend, millena toiteelemendid sisenevad taime, peamiselt ioonidena. Toitaine sisenemine taime toimub lahustunud olekus. Looduses on kõige tähtsamaks toitelahuseks mullalahus. Juurtoitumine on taimede peamine toitumisviis, mille korral toitained sisenevad taime mullalahusest juurte kaudu ja sealt suunatakse nad edasi taime maa pealsetesse  osadesse.

Teine viis on taimetoitainete sisenemine taimesse maapealsete osade kaudu. Taimed omastavad juureväliselt peamiselt süsihappegaasi ja hapniku. Juureväline toitumine ei rahulda taime kõiki vajadusi. See võib kasulik olla juhtudel, kui mullas on eelkõige lämmastiku ja mikroelementide puudus.
Taimetoitainete neeldumine omab taime toitumise ja väetamise seisukohalt väga suurt tähtsust. Neeldumisprotsesside tõttu tekib mulda mõningate toitainete varu.

Millal on õige väetada?

Lähtudes aastaajast, millal väetisi antakse, eristatakse:

•  Kevadine väetamine / esimene väetamine – tehakse peale lumesulamist, kui taimed ärkavad talveunest ja alustavad kasvamist. Taimi, millede noored võrsed võivad rikkuda hilised öökülmad väetatakse hiljem, et mitte ergutada neid varakult kasvama. Muru väetatakse alles siis kui murupind on muutunud roheliseks. Köögivilja- ja kartulimaale antakse väetised koos mullaharimisega.
• Suvine väetamine / lisaväetamine – tehakse vastavalt vajadusele.
• Sügisene väetamine – tehakse vastavalt vajadusele kui kogu hooaja jooksul pole taimedele antud piisavalt fosforit ja kaaliumit, mis aitavad taimedel ette valmistuda talvitumiseks ja järgmise aasta õitsemiseks. Väetist antakse taimedele augusti keskpaigast kuni septembrini, mil taimed on veel rohelised ja jõuavad omastada vajalikud toitained enne kasvuperioodi lõppemist.
• Talvine väetamine / lupjamine – tehakse vastavalt vajadusele, et vähendada mulla happesust tihti just varakevadel viimasele lumele, et kiirendada ka selle sulamist.

Kasutades orgaanilist väetist, kulub ilmast sõltuvalt kolm kuni neli nädalat, enne kui väetises sisalduvad toitained muutuvad taimedele kättesaadavateks. Selleks, et taim oleks aprillis väetatud, tuleb orgaaniline väetis (näiteks kondijahu või kompost) anda mulda juba märtsis.
Kui on vajadus anda taimele suhteliselt kiiresti palju toitaineid, on õigem kasutada mineraalväetisi. On olemas ka vahepealne variant: orgaanilise väetise ja mineraalväetise segud, kus orgaanilisele põhimassile on lisatud mineraale.


Siin on kogutud kokku ja välja toodud kasulikud nõuanded väetamiseks. (gardena.com, substral)

• Püsikutele on kasu üldväetisest varakevadel (kasvu alguses) pärast rohimist ja enne multšimist.
• Lämmastikuga väetada ainult kõrgekasvulisi ja lopsakaid lilli kasvamise ajal kuni juulikuuni (juhul kui ei kasutata komposti või kõdusõnnikut).
• Kui muld on kuiv, ei saa taimed toiteaineid kätte. Taimed omastavad toitaineid vees lahustunud kujul. Väetis puistata ümber taime, rehitseda ning kasta maapinda.
• Kevadel tuleb alustada hästi tasakaalustatud väetisega, mis sisaldaks lämmastikku poole vähem kui fosforit ja kaaliumi (vastavalt vahekorras 5-10-10). Iga 7,5 meetri pikkuse peenravao kohta tuleks arvestada umbes kilo jagu väetist. See tuleb puistata umbes 15-20 cm kaugusele taimevarrest ja pinnasesse segada

• Kasvuaegselt on eriti efektiivne anda toitained koos kastmisveega, kasutades vees lahustuvaid pulbrilisi või vedelväetisi.

• Püsikute sügiseseks väetamiseks sobivad kõige paremini kloorivabad fosfor- ja kaaliumväetised. Väetised muudavad õite värvi erksamaks, parandavad seisu-, haigus- ja talvekindlust.
• Üleväetatud taimed on õrnad ja haigustele vastuvõtlikud, seda tuleb vältida. Ka võivad nad kaotada oma iseloomuliku vormi ja värvi.
• Vältida väetise graanulite sattumist lehtedele võilehekaenaldesse, võib tekkida kõrvetamise oht.

• Kompost parandab mullaomadusi, aga kui komposti on lisatud sõnnikut  on see ka väetise eest.
• Kõdunemata taimeosadega kompost ja ka osa multšimaterjale (puukoor, saepuru jne) tarvitab kõdunemisel lämmastikku -  seega tuleb seda väetamisel arvestada ning suurendada lämmastikukogust umbes 20% võrra.
• Orgaanilistest väetistest, mis on ka ühtlasi lämmastikuallikad, on soovitav kasutada kanasõnnikut, verejahu, virtsa (lahjendada 1:10) samuti erinevaid taimseid leotisi.
• Enamus taimed vajavad kasvamiseks neutraalselt mulda. Happelist mulda saab neutraliseerida kasutades selleks puutuhka, kondijahu, dolomiidijahu vms, mis ühtlasi sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid (P, K jt).
• Hapulembeliste taimede (rododendronid, põõsasmustikad, mitmed okaspuuliigid, astilbed ja hortensiad) muld neutraliseerimist ei vaja.
• Sibullilli väeta siis, kui nad on kasvuhoos ja õitsevad.
• Roose väeta kevadel pärast kärpimist.
• Jätkates väetamist taimede intensiivse õitsemise ajal, samal ajal eemaldades närbunud õied enne kui need jõuavad seemnemoodustamise staadiumisse, jätkab taim õitsemist nii kaua kuni ilmad lubavad.
• Madala lämmastikuga sügisväetist antakse taimedele augusti keskpaigast septembri lõpuni.
• Maasikat, vaarikat, mustikat jne väetatakse kohe pärast saagi koristamist.
• Põõsaste puhul sõltub vajamineva väetise hulk taime lehe- ja õiemassi suurusest.
• Tugeva kasvuga püsikutele võib anda kevadel (märtsis-aprillis) 50 g kompleksväetist ruutmeetri kohta. Alternatiivina võib anda 3l komposti ruutmeetri kohta. Nõrgema kasvuga taimedele kulub 30 g väetist või 1,5 liitrit komposti. Juuni keskel võib veel kord väetist anda, kuid vähem.
• Iga niidukorraga kaotab muru osa oma toitainetest. Kilo niidet sisaldab umbes 30 g lämmastikku, 20 g kaaliumi ja 10 g fosforit. Need toitained tuleb asendada.  Muru jaoks on parim väetise vahekord 10:3:3-5.
• Lehtpuud vajavad kõige rohkem väetist juuni alguses ja keskel ja siis uuesti juuli keskpaigast augusti keskpaigani, kui on teine kiire kasvu periood. Pärast seda ei tohiks enam lehtpuid väetada.
• Juurviljaaias sõltub väetiste hulk peamiselt taimeliigist. Aedvilju jagatakse väetisevajaduselt nõudlikeks (näiteks kapsas), keskmiselt nõudlikeks (näiteks tomat) ja vähenõudlikeks (näiteks aedsalat) Siin mõned konkreetsed soovitused:
  
  Vähenõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 1–3 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 70 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 35 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
  
  Keskmiselt nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 2–4 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 120 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 70 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).
  
  Nõudlikud köögiviljataimed: anna ruutmeetrile 4–6 liitrit komposti, vajadusel lisa lämmastikku (u 150 g kondijahu ruutmeetri kohta) ja kaaliumi (u 100 g kaalium-magneesiumväetist ruutmeetri kohta).

Millisel kujul väetise pakutakse? Väetisi rühmitatakse vastavalt väliskujule ja konsistentsile järgmiselt: 

•  Vedelväetised Vedelväetised on kauplustes müügil vedelikena, nagu näiteks Substrali toataimede väetised. Vedelväetiseks loetakse ka orgaanilist väetist nagu virts.
• Tahked väetised Tahked väetised on müügil tahkete ainetena, nagu näiteks ammooniumnitraat, kristal-N, superfosfaat, kaaliumkloriid. Tahkeks väetiseks loetakse ka orgaanilist väetist nagu sõnnik.

Tahked väetised omakorda on:

Granuleeritud Väetise osakesed esinevad väetises ümmarguste või erineva suurusega kandiliste tükikestena.Kristallilised. Kristalliliste väetiste korral esinevad aine osakesed väetises suuremate või väiksemate kristallidena.
Amorfsed Amorfsed väetised on pulbrilised, kergesti lenduvad, jahujad ained. Amorfsed väetised on näiteks klinkritolm, lubjakivijahu jt
Väetisepulgad Väetisepulgad on 5...10cm pikkused rohelise, pruuni, beeži või punase värvusega väetised. Enamasti on väetisepulgad toataimede väetamiseks mõeldud väetised.
Väetisetabletid Väetisetabletid koosnevad kokkusurutud väetisegraanulitest. Näiteks Osmocote väetisetabletid. Väetisetablette kasutatakse toataimede väetamiseks.

Väetised on erineva konsistensiga

Väetiste kasutamine on reguleeritud seadusega.
Väetiseid tuleb hoida ja kasutada tingimustes, mis tagavad selle ohutuse inimese ja looma elule ja tervisele. Samuti tuleb väetiste hoidmisel ja kasutamisel järgida veeseaduses põhja- ja pinnavee kaitseks kehtestatud nõudeid. Nitraaditundlikule alale on veeseaduse alusel kehtestatud keskkonna kaitseks rangemad nõuded. Oluline osa väetiste käitlemisel on käitleja vastutusel ja enesekontrollil.

Kokkuvõtvalt
Lisaks päikesele ja veele vajavad taimed ka piisavalt toitaineid. Väetamine on üks kõige tähtsamaid võtteid taimede iga aastasel hooldamisel. Taimed vajavad oma arengu erinevatel ajajärkudel erinevaid toitaineid erinevas koguses. Oluline on, et kõik vajalikud toitained oleksid õigel ajal taimele kättesaadavas olekus kasvupinnases olemas seda saastamata.  Isegi kui rajamise eelselt on antud taimede kasvuks piisavalt toitaineid, olgu see siis orgaaniline (sõnnik) või mineraalne, ei piisa sellest lõputult. Väetist tuleb lisada kindlasti toitainete vaesele aiamullale, kui taimed näevad välja kidurad ja kahvatud. Kasuks tuleb aiamulla toitainesisaldust lasta analüüsida, see tagab ka teadlikuma käitumise väetamisel.

Iga väetis, olgu see siis kompost, sõnnik või haljasväetis, mõjutab aiamulla lõimist. Erineva koostisega väetised mõjuvad erinevalt. Lisaks on erinevate taimede toitainevajadused väga erinevad: kiviktaimlas kasvav taim vajab erinevaid aineid, tomatitaimedel on jälle täiesti omad nõudmised. Väetise kogus sõltub ka iga konkreetse taime vajadustest, näiteks sellest, kui suur on taime lehemass.

Tänapäeval pööratakse üha rohkem tähelepanu pikatoimelistele väetistele ja nii pole tihti vaja erinevaid väetisi kevadiseks, suviseks, sügiseseks ja talviseks väetamiseks vaid piisab ühest väetisest mida antakse vastavalt kasutusjuhendile 1-3 korda aastas. Taimele vajalikud toiteelemendid vabanevad pikkamööda ja neid ei uhuta  taimede juurte ulatusest nii kergesti välja kui tavalisi väetisi.
 

Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4etis
https://www.riigiteataja.ee/akt/74423.txt Väetiseseadus
http://ak.rapina.ee/katrinu/vaetus/tahkete_vetiste_liigitamine.html K. Uurmann õppematerjal
http://www.itg.ee/index.php/12890/
http://agri.ee/et/eesmargid-tegevused/taimekasvatus/väetised
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/kuidas-vaetada-pusikuid?id=45661109
http://www.gardena.com/ee/garden-life/garden-magazine/vaetiste-eri/
www.kekkila .ee
kodusaade.ee
http://www.agrofos.ee/npkvaetised_est/npkvaetis_161616/
http://www.agrofos.ee/ammooniumsulfaat_n21/