aires: detsember 2014

Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksid püsikute paljundamisel kasutada ja millist mitte? Põhjenda, lisa näiteid.

Vegetatiivne paljundamine on levinum kui seemnetega paljundamine (generatiivne paljundamine) ja seda kasutatakse peamiselt püsilillede korral, harvem suvelillede paljundamisel. Vegetatiivset paljundamist võib nimetada ka mittesuguliseks paljundamiseks. Vegetatiivsel paljundamisel kasutatakse taimede vegetatiivseid osi.
Vegetatiivse paljundamise läbiviimiseks on mitmeid erinevaid võimalusi, mis on ära toodud tabelina.

Vegetatiivne paljundamine valitakse juhul kui taimed ei anna idanemisvõimelisi seemneid, soovitakse saada sordiehtsaid järglasi, tahetakse saada kiiremini õitsvaid taimi.

Jagada võib peaaegu kõiki püsililli, v a jagunematu peajuurega taimi, mis taluvad juurte või juurekaela vigastamist halvasti nt kipslill.
Püsilillede jagamine sõltub nende õitsemise ajast.

Kare hanerohi Arabis thaliana

Püsikute vegetatiivse paljundamise osas tuleks arvestada mitme eelpool toodud asjaoluga. Esmalt lähtuda taimest endast. Tähtis on arvestada, millal taim õitseb. Vara õitsevad püsililled jagatakse osadeks sügisel, hilja õitsevad püsililled aga kevadel. Mõningaid madalakasvulisi püsililli võib paljundada jagamise teel kogu kasvuperioodi vältel nt kukehari, priimulad, hanerohi.

Mõningaid püsililli tuleks mõne aasta möödudes jagada, kuna nad kasvavad liiga suureks ja kasvukoha mullas ei jätku enam toitaineid. Taimed kaevatakse üles ja jagatakse 2-4 osaks, nii et igal osal oleks terveid võrseid. Kasvukoha maad tuleb parandada. Seda tööd tehakse varakevadel või hilissuve, nt männas-neiusilm, helendav päevakübar, astilbe. Samas on ka püsikuid, mis võivad ühel kohal rikkalikult kasvada ja õitseda aastakümneid nt harilik kitsenelas. Puhma jagamine on üks lihtsamaid mooduseid püsikute paljundamisel, olen seda ise mitmete taimede puhul praktiseerinud nt kukehari, aed-leeklill jt.

Ka võsunditega paljundamine on lihtne moodus. Võsundid eraldatakse emataimest ja istutatakse kasvukohale nt mägisibul, maasikas. Aega selleks on pikemalt - kevadest kuni septembrini välja.

Sibulatega paljundamine on lihtne. Tuleb jälgida mõningaid asju: parim aeg paljundamiseks on taime puhke periood, puhastada sibulad mullast, murda väikesed tütarsibulad emasibulast lahti. Suuremad istutada kasvukohale tagasi, väiksematele aga võib anda aega kosuda potis suuremaks nt lumikelluke, nartsiss, tulp jt. Isiklik kogemus olemas, midagi keerulist selles ei ole.

Sibulad võivad olla mitmeaastased või üheaastased ja igal aastal asendussibulaga täielikult asenduda. Mitmeaastasel sibulal tekib igal aastal keskosas uusi soomuseid ja samal ajal hävib osa välimisi soomuseid. Külgpungadest arenevad tütarsibulad asuvad algused emasibula soomuste vahel, nihkuvad iga kasvuperioodiga üha enam sibula välisossa, kuni lõpuks eralduvad emasibulast täielikult. Üheaastane sibul asendub igal kasvuperioodil täielikult. Tekkivad tütarsibulad eralduvad kohe, nt tulp.

Laialehise lumikellukese (Galanthus platyphyllus) sibulad ja tütarsibulad, milledest osa on veel emasibulast eraldumata.

Püsikute maa-alustest osadest lähtuvalt valitakse ka õige käsitsemisviis paljundamiseks. Risoomi jagamine vajab rohkem tähelepanu ja oskusi, sest risoomi tükeldamisel jäetakse tükile juurmiste lehtede kimp ning juuri. Risoomitüki istutamisel tuleb jälgida, et juured oleksid mullas, kuid risoomi pealmine osa oleks mullapinnal, nt aediiris. Ka istutamisel on vaja eelteadmisi, et lõpptulemus ikka rõõmustaks aedniku õitega.

Pistikutega paljundamisel on kolm erivõimalust, tulenevalt siis taimest. Kõigi kolme paljundusviisi puhul: rohtse, poolpuitunud või juure abil, läheb aega enne kui tulemus näha on. Rohtsed pistikud juurduvad 3-4 nädalaga +18 temperatuuril nt nelk, kadakkaer; poolpuitunud pistikud juurduvad u kuu aja jooksul, parim aeg juuli ja augusti algus; juurepistikuid paljundatakse tavaliselt talvel. Juurepistikutega kaste hoitakse jahedas, esimeste võsude ilmumiseni kulub 6-8 nädalat. Jällegi on vajalikud eelteadmised, et tulemus õnnestuks, kuna see on veidi keerulisem viis, kui näiteks puhma jagamise teel paljundamine.

Kasutatud allikad ja pildimaterjal:
Aedniku ABC. L-E. Samuelsson, U. Schenkmanis , 1996
K.Uurmani õppematerjal
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/paljundamine_jagamisega.html
Iluaiandus, E. Veski 1979
http://kingpool.hak.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/SIBULLILLEDE%20S%C4ILITUSORGANID/sibulad.html
Taavi Tuuliku õppematerjal

Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega

Püsililledeks (püsikuteks) loetakse rohtseid ilutaimi, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Püsikud kasvatavad igal aastal maapealsed osad, mis ebasoodsal aastaajal enamasti hävivad. Neil säilivad maa-alused organid (juured, risoomid, mugulad, sibulad) ja maapealsed roomavad võsundid, talihaljastel püsikutel ka juurmised lehed. Looduses on püsikuid kümneid tuhandeid liike ning nad on levinud kõikjal maailmas.

Püsilillede eelised:

püsikute hulgas on liike, mis kasvavad hästi ja õitsevad ka varjulistel aladel, nendega on võimalik haljastada vilusid aianurki ja puudealuseid - suvelilled seevastu ei talu pikaajalist varju
püsikud kasvavad samal kohal mitmeid aastaid, suvelilli peab ette kasvatama
ühekordse istutamisega saab rajada kevadest sügiseni õitseva püsilillepeenra paljudeks aastateks, suvelill õitseb ainult ühe hooaja vältel
püsikuid on lihtne paljundada ja tulemus on samasugune nagu emastaimel
püsilillepeenra hooldamine on vähem töömahukas kui suvelilledel
püsikud peavad paremini vastu ilmastikuolude mõjule ja ka leplikumad mullastiku suhtes