Püsililled. Vegetatiivse paljundamise viisid

Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksid püsikute paljundamisel kasutada ja millist mitte? Põhjenda, lisa näiteid.

Vegetatiivne paljundamine on levinum kui seemnetega paljundamine (generatiivne paljundamine) ja seda kasutatakse peamiselt püsilillede korral, harvem suvelillede paljundamisel. Vegetatiivset paljundamist võib nimetada ka mittesuguliseks paljundamiseks. Vegetatiivsel paljundamisel kasutatakse taimede vegetatiivseid osi. 
Vegetatiivse paljundamise läbiviimiseks on mitmeid erinevaid võimalusi, mis on ära toodud tabelina.



Vegetatiivne paljundamine valitakse juhul kui taimed ei anna idanemisvõimelisi seemneid, soovitakse saada sordiehtsaid järglasi, tahetakse saada kiiremini õitsvaid taimi.

• Jagada võib peaaegu kõiki püsililli, v a jagunematu peajuurega taimi, mis taluvad juurte või juurekaela vigastamist halvasti nt kipslill.
• Püsilillede jagamine sõltub nende õitsemise ajast.

Kare hanerohi Arabis thaliana

Püsikute vegetatiivse paljundamise osas tuleks arvestada mitme eelpool toodud asjaoluga. Esmalt lähtuda taimest endast. Tähtis on arvestada, millal taim õitseb. Vara õitsevad püsililled jagatakse osadeks sügisel, hilja õitsevad püsililled aga kevadel. Mõningaid madalakasvulisi püsililli võib paljundada jagamise teel kogu kasvuperioodi vältel nt kukehari, priimulad, hanerohi.
 
 
 
 
 
 
 
Mõningaid püsililli tuleks mõne aasta möödudes jagada, kuna nad kasvavad liiga suureks ja kasvukoha mullas ei jätku enam toitaineid. Taimed kaevatakse üles ja jagatakse 2-4 osaks, nii et igal osal oleks terveid võrseid. Kasvukoha maad tuleb parandada. Seda tööd tehakse varakevadel või hilissuve, nt männas-neiusilm, helendav päevakübar, astilbe. Samas on ka püsikuid, mis võivad ühel kohal rikkalikult kasvada  ja õitseda aastakümneid nt harilik kitsenelas. Puhma jagamine on üks lihtsamaid mooduseid püsikute paljundamisel, olen seda ise mitmete taimede puhul praktiseerinud nt kukehari, aed-leeklill jt.

Ka võsunditega paljundamine on lihtne  moodus. Võsundid eraldatakse emataimest ja istutatakse kasvukohale nt mägisibul, maasikas. Aega selleks on pikemalt -  kevadest kuni septembrini välja.

Sibulatega paljundamine on lihtne. Tuleb jälgida mõningaid asju: parim aeg paljundamiseks on taime puhke periood, puhastada sibulad mullast, murda väikesed tütarsibulad emasibulast lahti. Suuremad istutada kasvukohale tagasi, väiksematele aga võib anda aega kosuda potis suuremaks nt lumikelluke, nartsiss, tulp jt. Isiklik kogemus olemas, midagi keerulist selles ei ole.

Sibulad võivad olla mitmeaastased või üheaastased ja igal aastal asendussibulaga täielikult asenduda. Mitmeaastasel sibulal tekib igal aastal keskosas uusi soomuseid ja samal ajal hävib osa välimisi soomuseid. Külgpungadest arenevad tütarsibulad asuvad algused emasibula soomuste vahel, nihkuvad iga kasvuperioodiga üha enam sibula välisossa, kuni lõpuks eralduvad emasibulast täielikult. Üheaastane sibul asendub igal kasvuperioodil täielikult. Tekkivad tütarsibulad eralduvad kohe, nt tulp.
  

Laialehise lumikellukese (Galanthus platyphyllus) sibulad ja tütarsibulad, milledest osa on veel emasibulast eraldumata.

Püsikute maa-alustest osadest lähtuvalt valitakse ka õige  käsitsemisviis paljundamiseks. Risoomi jagamine vajab rohkem tähelepanu ja oskusi, sest risoomi tükeldamisel jäetakse tükile juurmiste lehtede kimp ning juuri. Risoomitüki istutamisel tuleb jälgida, et juured oleksid mullas, kuid risoomi pealmine osa oleks mullapinnal, nt aediiris. Ka istutamisel on vaja eelteadmisi, et lõpptulemus ikka rõõmustaks aedniku õitega.

Pistikutega paljundamisel on kolm erivõimalust, tulenevalt siis taimest. Kõigi kolme paljundusviisi puhul: rohtse, poolpuitunud või juure abil, läheb aega enne kui tulemus näha on. Rohtsed pistikud juurduvad 3-4 nädalaga +18 temperatuuril nt nelk, kadakkaer; poolpuitunud pistikud juurduvad u kuu aja jooksul, parim aeg juuli ja augusti algus; juurepistikuid paljundatakse tavaliselt talvel. Juurepistikutega kaste hoitakse jahedas, esimeste võsude ilmumiseni kulub 6-8 nädalat. Jällegi on vajalikud eelteadmised, et tulemus õnnestuks, kuna see on veidi keerulisem viis, kui näiteks puhma jagamise teel paljundamine.



 Kasutatud allikad ja pildimaterjal:
Aedniku ABC. L-E. Samuelsson, U. Schenkmanis , 1996
K.Uurmani õppematerjal
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/paljundamine_jagamisega.html
Iluaiandus, E. Veski 1979
http://kingpool.hak.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/SIBULLILLEDE%20S%C4ILITUSORGANID/sibulad.html
Taavi Tuuliku õppematerjal

Püsililled

Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega

Püsililledeks (püsikuteks) loetakse rohtseid ilutaimi, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Püsikud kasvatavad igal aastal maapealsed osad, mis ebasoodsal aastaajal enamasti hävivad. Neil säilivad maa-alused organid (juured, risoomid, mugulad, sibulad) ja maapealsed roomavad võsundid, talihaljastel püsikutel ka juurmised lehed. Looduses on püsikuid kümneid tuhandeid liike ning nad on levinud kõikjal maailmas.

Püsilillede eelised:

• püsikute hulgas on liike, mis kasvavad hästi ja õitsevad ka varjulistel aladel, nendega on võimalik haljastada vilusid aianurki ja puudealuseid - suvelilled seevastu ei talu pikaajalist varju
• püsikud kasvavad samal kohal mitmeid aastaid, suvelilli peab ette kasvatama
• ühekordse istutamisega saab rajada kevadest sügiseni õitseva  püsilillepeenra paljudeks aastateks, suvelill õitseb ainult ühe hooaja vältel
• püsikuid on lihtne paljundada ja tulemus on samasugune nagu emastaimel
• püsilillepeenra hooldamine on vähem töömahukas kui suvelilledel
• püsikud peavad paremini vastu ilmastikuolude mõjule ja ka leplikumad mullastiku suhtes

Püsilillede puudused:

• püsilillepeenra ilmet ei saa sama kiiresti võrreldes suvikutega muuta
• suvelilled õitsevad pikema perioodi vältel võrreldes püsikutega
• suvelilled on kiirema kasvuga ja õierikkamad
• püsililli tuleb kasvukohal piirata

Suur lume-  ja valguseigatsus pani mind valima ainult valgeid õisi  . . .Toon-toonis väljapeetud lillepeenrad juhivad tähelepanu õite vormile.






Lainjas hosta

Hosta 'Undulata Mediovariegata'

Kevad-leeklill

Phlox divaricata 'White Perfume'

 

 

Arendsi astilbe

Astilbe arendsi 'Diamant'




Õiekas aster
 Aster novi-belgii 'White Ladies'





 






Valge aed Sissinghursti kindlus

Kasutatud fotomaterjal:
http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aialeht/oiemeri-peenral-ja-lillekastis?id=68899601
http://www.aiasober.ee/tooted/püsililled/astrid-ja-astilbed/leht/15
http://www.aiasober.ee/tooted/püsililled/helmikpöörised-ja-hostad/leht/30
http://www.aiasober.ee/tooted/püsililled/floksid-ja-kellukad/leht/15
http://blog.theenduringgardener.com/holiday-at-sissinghurst/

Arutlus. Suvelillede seemnetega paljundamise otstarbekus

Põhjenda, miks on või ei ole, otstarbekas suvelilli seemnetega paljundad?  Kuidas seemnetega paljundamine toimub?

Mulle sattus kätte Eesti autori Riho Terase kirjutatud raamat "Seemnest suureks" 2009
Selles raamatus esitab autor sama küsimuse: miks peaks taimi seemnetega  e generatiivselt paljundama?
Siin jagangi professionaali arvamust, sest algajal aednikul on midagi uut raske välja mõelda. Enda kaalutlused ja arvamuse loetud erinevate materjalide põhjal üritan samuti ülesande teksti põimida.

1. Seemnetega paljundamine võimaldab saada korraga palju taimi. Eriti oluline on see suurte aedade omanikele ja taimemüüjatele.
2. Teiseks põhjuseks on varieeruvus. Seemnetega paljundades ei ole kunagi kõik järglased identsed. Seda kasutatakse ära sordiaretuses, et saada tugevamaid, saagikamaid, õierohkemaid sorte.
3. Taimed on tervemad, eristuvad juba seemiku eas, kasvades kiiremini. Pikeerimisel valitaksegi just tugevamaid taimi. Seemnetega paljundamisel viirused edasi ei kandu.
4. Seemnetega paljundamisel põhineb uute liikide introdutseerimine s t võõrliik on mittepärismaine liik, s.o liik, mis on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Näiteks Eestis kasvatatavad paprika sordid.
5. Emotsionaalne väärtus: lihtne, korduv ja lummav ühtaegu.
6. Odavam kui sama hulga taimede ostmine.
7. Seemneid on lihtne transportida, liikide hankimine välismaalt on mugavam.
8. Uute liikide toomine Eestisse on ohutum ei kaasne kahjureid ja haigusi.

Kuidas ette kasvatamine toimub?
 
Suvelilli seemnest ette kasvatades peab arvestama, et:

•  läheb vaja kasvuhoonet või piisavalt arvul sooje aknalaudu. Kui ruumi napib, on mõistlikum jätta aedviljade ja suvelillede kasvatamine professionaalidele.
• talvise taimede ette kasvatamise kõige suuremaks probleemiks on tavaliselt päeva- ja päikesevalguse vähesus. Vähese valguse tõttu kasvavad taimed nõrgad ning venivad välja.
•  paljud hübriidtaimed ei tule seemnest samad. Erinevalt pistikust, mis on emataime täpne kloon, erinevad seemikud oma vanematest geneetiliselt ja on teist värvi või erineva kasvukujuga.
• peamised hooldustööd taimede ettekasvatamisel on :kastmine, piserdamine, varjutamine
• kohale külvatavate suvelillede eelis - nende eest hoolitsemine on vähem töömahukas. Piisab korralikust maa ettevalmistamisest, umbrohu tõrjumisest, tugeva kasvuliste lillede harvendamisest ja suvisest kastmisest.

Kogutakse seemned
Suvelillede seemnete valmimise tundemärkideks on seemnekuparde või –kestade lõhenemine ja avanemine ning seemnete tumenemine. Kui seemned juba varisevad, siis on viimane aeg nende korjamiseks. Pika valmimisajaga seemnete kogumiseks võid taime õied või õisikud katta vana suka või marlikotiga, mis seo taime varre ümber kõvasti kinni. Valminud seemned pudenevad sel moel tasapisi kotti ja hiljem võid kogu õisiku ühekorraga maha lõigata ning järelvalmimiseks sooja, õhurikkasse kohta kuivama riputada.

• korjatakse seemneid ainult terve välimusega taimedelt
• külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid
• külviks ei kasutata mitte vilju, vaid seemneid. Viljadest lüditakse seemneid mitut moodi, olenevalt sellest, milliste viljade ja seemnetega on tegu.

 Valitakse külvikoht
Olenevalt suvelilletaimede kasvuaja pikkusest ja külvist õitsemiseni kuluva aja järgi valitakse seemnete külvikoht.

ETTEKASVATAMISEST ÕITSEMISENI KULUVA aja alusel
Külvist õitsemiseni kuluva aja pikkuse järgi rühmitatakse suvelilli järgmiselt:

1. Liigid, mille seemnete külvist õitsemiseni kulub 8...9 nädalat. Näiteks sarikibeeris, rukkilill, harilik kosmos, kalifornia läänemagun, türgi mustköömen jt. Nendel liikidel valmivad seemned ka avamaale (kasvukohale) seemnete külvi korral.
2. Liigid, mille seemnete külvist õitsemiseni kulub 10...12 nädalat. Näiteks kõrge, madal ja ahtalehine peiulill, harilik õlelill ehk kattelehine käokuld jt . Nende liikide taimed võiks varajasema õitsemise saavutamiseks kasvatada ette.
3. Liigid, mille seemnete külvist õitsemiseni kulub 13...14 nädalat. Näiteks aed-raudürt, suvilevkoi, suvi-leeklill, sinilobeelia, hübriidpetuunia, leeksalvei jt. Nende liikide taimed tuleks kindlasti ette kasvatada.

KASVATAMISE VIISI alusel

• ettekasvatatavad – aedaster, peiulill, petuunia, sinilobeelia, heliotroop, ruse, päsmaslill, gasaania, lemmmalts, tunbergia, lehtkapsas jt
  Külvatakse kasti, karpi, potti või kassetti olenevalt  seemne suurusest.
   
  
• 
  kasvukohale külvatavad – rukkilill, saialill, mungalill, mustköömen, ibeeris, magun, kipslill, päevalill, aed-puhmikmalts, jaanikakar, kalifornia läänemagun, päikesetiib, kivikilbik, magunad, lõhnav lillhernes jt
  

Tuleb kindlaks teha:

• kas külvatavad seemned vajavad mullaga katmist või ei vaja
• kas külvatav taim on valguses või pimeduses idaneja.

Väga väikeseid seemneid ning valgusidanevate taimede seemneid kasvusubstraadiga ei kaeta ning nendega tuleb olla eriti tähelepanelik. Et külv ei tuleks liiga tihe, segada seemned liivaga. Parim idanemistemperatuur on 14–18 °C. Hoolitseda tuleb, et seemned saaksid piisavalt valgust ja õhku. Kui seemned on idanenud ja esimesed pärislehed tekkinud, on aeg liiga tihedalt asetsevad seemikud laiali pikeerida.
Külv avamaale:

• Külve saab teostada avamaale pärast suuremate öökülmade möödumist ja kui mulla temperatuur on ligikaudu +10^oC .
• Seemneid võib külvata ridadena või hajusalt.
• Pärast taimede tärkamist viiakse läbi harvendamine. Harvendamist tehakse kaks korda. Esimene kord jäetakse taimede vahekaugusels 5...10cm ja teisel harvendamisel jäetakse vahekauguseks juba taimede õige vahekaugus. 

^{Külv võib sündida kotist, peost, sõrmede vahelt või kokku keeratud paksema paberitüki vahelt, kusjuures külvi puhul nimetissõrmega raputatakse paberit. Külv kaetakse peenikese kompostimullaga umbes 1 sm paksuselt, mis peale külvi kinni vajutatakse. Sellele järgneb põhjalik kastmine, kuid nii, et kastmise puhul seemneid ei tuleks mullast välja. Külida tuleb võrdlemisi harvalt, kui karta on, et seemne külv saab tihe, siis tulevad seemned segada liiva või turbapuruga, hiljem raputada seemnetele peale sõelutud mulda. Kui külv siiski kõige ettevaatuse peale osutub liialt tihedaks, on hiljem soovitav taimi harvendada.}

 Istutamisviisidest nimetaksin järgmisi:

•  istutamine püsilillede vahele, sest osa mitmeaastaseid lilli õitseb kaunis varakult, nii jääks nende asukoht tühjaks;
• istutamine õitsemise aja järele — see oleks, lilled rühmitada sarnaselt, et ühel peenral oleks varaseid, keskmisi ja hiliseid õitsejaid
•  istutamine värviliste laikudena,
• istutamine kasvu suuruse järele, kusjuures lillepeenra keskele pannakse kõrgemad, äärtele poolmadalad ja üsna äärde madalad, või siis lillepeenra välisservale kõrged ja siseservale, kui lillepeenar asub tee ääres, madalamad

Tekst: http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=188
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=188
http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-1565/Seemnete-korjamine-ja-s%C3%A4ilitaminehttp://www.gardena.com/ee/garden-life/garden-magazine/taga-kasv-ja-oitseng-oma-aias-tegutsedes-juba-jaanuaris/
http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=5&art=540
 http://ak.rapina.ee/katrinu/gen_paljundamine/suvelilletaimede_ettekasvatamine.html
Foto: hansaplant.ee, ebu.ee

Mis on skarifitseerimine?

Skarifitseerimine on seemnete idanemist kiirendav võte, mis aitab tugeva kesta ja pika puhkeperioodiga seemnetel kiiremini idanema hakata. Teisisõnu on see protsess, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks.
 
Eristatakse : mehaanilist, keemilist, termilist skarifitseerimist .
 

• Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Pisikesi kõva kestaga seemneid pange kahe liivapaberi vahele ja hõõruge.



Seemnete hõõrumine

Suurte seemnete puhul tehke terava noaga  või skalpelliga sisselõike tegemine – teha 3-5 sisselõiget. See meetod sobib suurtele ja väga kõva koorega seemnetele (aia-ja rõdulillede puhul pole vajalik, küll aga toalilledel) .Püüdke vältida liiga sügavat lõiget ja mitte vigasta seemnearmi.  Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu.

Vigastamine noaga

 Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.

Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites.Mõningad seemned vajavad mitut liiki eeltöötlemist: kõigepealt skarifitseerimist, et teised töötlemise viisid mõju saaksid avaldada.

 

Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet. Hapetega töötamisel tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid!

1. Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu.
2. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida.

Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5...30 minutit. Keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, seetõttu tuleks enne teha väiksed proovi partiid. Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.  

• Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10...20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2...3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.

Seemnete leotamine vees pehmendab seemnekesti ja idanemist takistavad ained uhutakse välja. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas.

 

Töötlemine kuuma veega

 

 

Peened seemned pange kaussi ja valage peale keev vesi. Jätke jahtuma 24 tunniks, seejärel külvake seemned kohe maha.   
 

Tekst:
http://et.wikipedia.org/wiki/Skarifitseerimine
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=403
http://www.tlu.ee/~katrinu/kodune_5/oppematerjal.html

Fotod:
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=329

Mis on stratifitseerimine?

Seemnete ettevalmistamine külviks

Osa seemneid vajab enne külvi töötlemist. Selleks, et seemned hästi idaneks, tuleb neile luua parimad tingimused. Mõned seemned on väga kõva seemnekestaga ning idujuurel on sellest läbi tungida raske. Külvieelseks töötlemiseks kasutatavad erinevad lahendusviisid ongi looduslike tingimuste jäljendamine, et seemnes toimuksid heaks idanemiseks samad protsessid, mis looduslikult väliskeskkonnas. Järgnevalt ongi väljatoodud erinevad tegevused.

Stratifitseerimine e seemnete kihitamine e külmkäsitlus

Mõnede taimede seemned tahavad seemnekesta lõhkumiseks läbi külmumist. Need seemned tuleks külvata sügisel, et taimed saaks kohe kevadel kasvama hakata. Looduses seemned pudenevad, talvituvad, kevadel aga ärkavad. Teaduslikus keeles on see orgaaniline puhkus. Selliseid seemneid, mida on vahepeal soojas hoitud, on raske äratada ja seepärast on idanevuse protsent neil tavaliselt väike. Ilmastikutingimuste vahetumise jäljendamiseks, tuleb taimede seemned, mis on harjunud aastaaegade vaheldumisega, panna veidi enne külvi mõneks ajaks külma keskkonda. Seda nimetataksegi stratifitseerimiseks.
Seemnete strafitseerimise reeglid: 

• kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood, mis tavatingimustes taluvad talviseid külmi, st temperatuuri alla +5 °С
• aeg võib olla ühest kuust kuni 2 aastani
• läbiviimiseks sobib väga hästi kelder või kaevik
• enne stratifitseerimist veenduda, et seemned on terved, ilma hallituse ja mädaniku tunnusteta
• enne stratifitseerimast võib hoida seemneid tumeroosas kaaliumpermanganaadi lahuses: enamus seemnetele piisab 30 minutist, suuri seemneid hoida nii 2-3 ööpäeva, pärast mida tuleb need pesta sooja puhta veega ja panna stratifitseerima.
  

Stratifiseerimise etapid 

1. Valida ainult terved  puhtad, seemned.
2. Jälgida steriilsusreegleid, et protsessi käigus seemned seenhaigustega ei nakatuks – pakend ja pinnas peavad olema puhtad.
3. Võtta liiva ja turba segu 1:1
4. Seemne ja substraadi vahekord 1 osa seemnete kohta 3 osa substraati, mis on parajalt niiske. Substraat e materjal, milles seemneid stratifitseeritakse, tuleb kindlasti niisutada, kuid mitte läbi leotada.
5. Seemned laotada ühtlaselt substraadile.
6. Võib pakkida kõik tsellofaani ja sulgeda hermeetiliselt.
7. Stratifitseerimise temperatuur on 0 ... +5^oC  Panna pakend vajalikuks ajaks külma (erinevatel lilledel 2 nädalast kuni 3 kuuni – lugeda külvipakil olevat juhendit)
8. Üks kuni kaks korda kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati.
9. Vajadusel tuleb lisada vett. 
10. Juhul kui seemned on stratifitseerimise läbinud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja katta pealt lumega. Lume kevadise sulamise vältimiseks kaetakse see saepuru või põhuga. Temperatuur lumes, seemnete piirkonnas ei tohiks olla madalam kui –1 ... –3^oC.

Stratifitseerimise perioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbi kuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate, harilik kikkaputk, karulaugu seemneid.



Veel infot selle kohta : tekst ja foto
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=403
http://www.seemnemaailm.ee/articles/print.php?number=329
http://www.tlu.ee/~katrinu/kodune_5/oppematerjal.html



Midagi huvipakkuvat!

Ööviiul on kukulinnu päti ehk kuldkinga kõrval üks rahva hulgas tuntumaid nimesid orhideede kohta.Vähem on teada, et Eestis kasvab kahte liiki käokeeli. Omavahel erinevad nad peamiselt tolmuka ehituse poolest. Sageli on peetud „õigeks” ööviiuliks kahelehist käokeelt, kes kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja hõredamates, ka rabastuvates metsades ning loodudel.
Rohekas käokeel asustab pigem kuivemaid loodusid, karjamaid ja loometsi. Eesti lääneosas on ta rohkem levinud ja küllalt tavaline.   Hea eristustunnus on lõhn, kuna lõhnaained on liikidel erisugused. Eelkõige selle põhjal ongi talurahvas teinud vahet „õigel” ja „valel” ööviiulil: kahelehine käokeel lõhnab väga tugevalt ja meeldivalt, ent roheka käokeele lõhn on nõrgem ega levi suveöödel kuigi kaugele. Gaaskromatograafi abil on kindlaks tehtud, et käokeelte lõhn tekib 32 keemilise ühendi toimel. III kategooria looduskaitse all olev liik Eestis.
Minu meeltesse ongi lapsepõlvest jäänud imepärane meeldiv lõhn, kui see videvikul Saaremaal karjamaalt kadakate vahelt läbi kõndides ninna tungis ja meeli erutas.

Kahelehine käokeel
Platanthera bifoliaL.

Rohekas käokeel
Platanthera chlorantha

 

Käokeeled paljunevad peamiselt seemnetega, vaid harva võib leida vegetatiivselt paljunenud, tihedalt mitmekesi koos kasvavaid taimi. Viljad on käokeeltel püstised. Täiskasvanud kupras on kuni 8000 seemet.
Seemned jäävad kohe pärast küpsemist puhkefaasi, kuid 40% neist tuleb sellest välja pärast külma stratifikatsiooni. Neli aastat külmikus hoitud seemnetest ilmutas 20% siiski veel aktiivsust, kui neid oli vaheldumisi mitu korda leotatud ja siis soojas hoitud. Käokeelte seemnete kest ei talu pikka happetöötlust, seega ei loo seda liiki taimed ka mullas pikaealist seemnepanka. Kahelehise käokeele looduslik viljuvus on suur (üle 90%). Parema viljuvuse hind on vähenev lehepind. Lehed on kõige suuremad vegetatiivsetel taimedel enne õitsemist. On katsetatud kahelehise käokeele lehtede lõikamise, s.o. herbivooria imiteerimise mõju seemneproduktsioonile ja leitud, et käsitsi tolmeldamine suurendab ja lehtede eemaldamine vähendab seemneproduktsiooni.

 

Loe tervikteksti ööviiuli kohta :

http://www.eestiloodus.ee/artikkel4561_4560.html

Fotod:
http://et.wikipedia.org/wiki/Rohekas_k%C3%A4okeel
http://et.wikipedia.org/wiki/Kahelehine_k%C3%A4okeel

Suvelillede SWOT analüüs

Siin on antud ülesandeks koostada suvelillede SWOT analüüs. Analüüs annab ülevaate selle kohta, millega peab arvestama, kui eelistada suvelilli püsikute asemel. Aitab  selgitada välja haljastuse eesmärgi täitmist soodustavaid ja mittesoodustavaid tegureid.



http://www.kanepiaiand.ee/tooted-ja-teenused/haljastushooldus/

Võrdlev tabel : kolm taimesugukonda.

Selles ülesandes võis taimesugukonnad vabalt valida. Valisin need taimed teiste seast, sest igal aastal kui nad lõpuks ilmuvad, panevad nad särama oma värviga nii minu kodu ümbruse kui ka minu silmad.

Mõned tekstis esinevad mõisted:

kahekojaline taim- taim, mille ühed isendid on ainult isasõitega, teised ainult emasõitega.
risoom- maa-alune vars, millesse võivad koguneda varutoitained taime talvitumiseks.
rööproodne leht- pikk, kitsas leht, milles kulgeb pikuti mitu ühetugevust roodu.
lineaalne leht- pikk kitsas leht peaaegu paralleelsete servadega. Kitsa ja pika labaga leht, mille servad on ligikaudu rööpsed ja mille laba pikkus ületab selle laiuse rohkem kui 4 korda (teistel andmetel rohkem kui 7 korda). Lineaalsed lehed on näiteks kõrrelistel ja tarnadel.
ebasarikas- õisik, mille pearaag lõpeb õiega, millest allpool areneb kaks külgharu, mis lõpevad õitega, viimastest allpool moodustub jällegi kaks külgharu, mis omakorda samal viisil harunevad. Tipmine õis võib vahel mitte moodustuda ja tekib kaks võrdset haru.
sarikas- õisik, mis koosneb peatelje tippu kinnituvaist kiirjalt asetsevate ühetugevuste ja ühepikkuste raagudega õitest.
(Mõisted, Eesti taimede määraja, 2010)


rööproodne leht
http://morfoloogia.weebly.com/lehe-morfoloogia.html    

  

lineaalne leht Kaer Avena
http://et.wikipedia.org/wiki/Lineaalne_leht
 

 

Foto: loodukalender.ee